ETTEVALMISTUS.
Innustust selleks ettevõtmiseks andis Aimar Lauge talvine koolitus Rakveres, mis kummutas müüdi, et ühes ammperes on võimalik kasvatada vaid 15-20 emakuppu. Oma sõnul kasvatab Aimar neid ühes peres kuni 180tk! Tehnoloogia selleks on revolutsiooniline, vähemalt mina pole juhtunud kuskilt mesindusõpikust säärast lugema. Tal on youtubes üleval ka päris hea õppevideo >>>
Innustust selleks ettevõtmiseks andis Aimar Lauge talvine koolitus Rakveres, mis kummutas müüdi, et ühes ammperes on võimalik kasvatada vaid 15-20 emakuppu. Oma sõnul kasvatab Aimar neid ühes peres kuni 180tk! Tehnoloogia selleks on revolutsiooniline, vähemalt mina pole juhtunud kuskilt mesindusõpikust säärast lugema. Tal on youtubes üleval ka päris hea õppevideo >>>
- Ostetud Nicot kupualused,
- Tehtud emakasvatusraam, LG raam kahe liistuga. Ühele liistule mahtus 11 kupualget, seega 22tk/raamil
- Stardipere kast. Selle kokkuklopsimine oli paras nikerdamine, aga siiski ei midagi liiga keerulist.
8.juuni
Klopsisin kokku emakasvatusraamid, kupualused olid vist mõeldud kinnitada naelakestega, aga need peaksid ikka päris väikesed olema, ei usu, et sellised mul üldse näpu vahel seisaksid. Prooviin klambripüstoliga, aga kippus puruks lööma. Liimisin siis need liistudele hoopis PVA liimiga. Järgmise sammuna täitsin kupualgmed meega ja panin ööpäevaks tarusse mesilastele puhastamiseks, nii pidavat vastuvõtuprotsent olema oluliselt parem.
Klopsisin kokku emakasvatusraamid, kupualused olid vist mõeldud kinnitada naelakestega, aga need peaksid ikka päris väikesed olema, ei usu, et sellised mul üldse näpu vahel seisaksid. Prooviin klambripüstoliga, aga kippus puruks lööma. Liimisin siis need liistudele hoopis PVA liimiga. Järgmise sammuna täitsin kupualgmed meega ja panin ööpäevaks tarusse mesilastele puhastamiseks, nii pidavat vastuvõtuprotsent olema oluliselt parem.
9.juuni
Stardipere tegemine. See oli päris aeganõudev. Ilm oli jube, 10-11 kraadi sooja ja tugev põhjatuul. Hullumeelne ettevõtmine sellise ilmaga. Aga polnud valikut, ees ootab päikeseline Kreeka ja emakasvatusgraafik on päevapealt ajastatud, päevake nihutamist nurjaks kogu ettevõtmise (naistevärk, päevade lugemine on tähtis). Stardiperesse läheb 3-4 mee-suiraraami(ilma mesilasteta) ja noori mesilasi ca 15 lahtise haudme kärjelt. Loomulikult saab sellise koguse mesilasi mitme taru pealt kokku. Kõige põhja viskan veidi muljutud piparmünti, et anda erinevatest perest võetud noormesilastele ühtne lõhn. Kas see just vajalik on, aga ega ta midagi halba ka ei tee. Tähtsaim seejuures on välistada "doonorperede" emade sattumine stardiperre. Parim viis selleks on kõigist neist peredest ema üles leida, ainult nii saab kindel olla, et kõik on OK. Ilm seda ettevõtmist ei soosi kohe üldse, aga lõpuks saab tehtud ja vaid 4-5 nõela hinnaga. Aadlivere eelised on selged, krantside puhul oleks mesinik olnud sellise ilma ja sellise tarude ümberpööramise ning möllamisega olnud nõelapadi või oleks ettevõtmine sootuks katki jäänud.
Vageldamine. See töö on mul esmakordne ja ebakindlus on suur. Saun on eelnevalt soojaks köetud, 28 kraadi, viskan leili, et õhk niiske oleks. Vagelduseks on Hiina plasstikspaatel. Väga visalt läheb, ebakindlus töö käigus ei vähene. Kas on spaatel vilets või mina oskamat/saamatu? Lõpuks on vaglad siiski tõstetud kõikesse 44 kupualgmesse. Vaid mõned üksikud vaglad said korralikult kannupõhja, aga enamus jäid ikka "kuidagimoodi". No ma ei tea, mis neist tuleb, loodan, et ehk mõned ikka vastu võetakse. Ajakulu selleks ca 40 min, no seda on ilmselgelt liiga palju!
Järgmiseks kupuraamid stardiperre. Perekese tõstsin kasvuhoonesse, sest väljas möllab korralik burgaa. See on rahutu, sagivad siia sinna. Kaane tõstmisel ripub paar kilo mesilasi kaane küljes. Raputan need kasti tagasi, aga kast "ajab üle", lendavad kõik parves ümberringi, terve kasvuhoone on neid täis. Ruttu kupuraamid sisse ja kaas peale. Mesilased on igal pool, kaane vahel ka korralik kiht. Üritan neid päästa, aga ei õnnestu. Teen südame kõvaks ja vajutan mesilaste raginal kaane korralikult kinni. Oi kui paha tunne. Tagantjärele tark olles oleks pidanud vist kasti põrutama vastu maad enne selle avamist.
Pritsin läbi võre jootmise eesmärgil mesilased ohtralt märjaks. Kordan seda tegevust veel mõnel korral. Mõne aja pärast on mesilased rahunenud ja suur punt väljalennanud mesilastest on kobardunud võrele ja põhja alla. Nii püsivad nad seal kuni järgmise õhtuni, kuni tõstan nad kõik ammperre. Rahunemisest võib järeldada, et vähemalt mõni kupp on siiski vastu võetud.
Stardipere tegemine. See oli päris aeganõudev. Ilm oli jube, 10-11 kraadi sooja ja tugev põhjatuul. Hullumeelne ettevõtmine sellise ilmaga. Aga polnud valikut, ees ootab päikeseline Kreeka ja emakasvatusgraafik on päevapealt ajastatud, päevake nihutamist nurjaks kogu ettevõtmise (naistevärk, päevade lugemine on tähtis). Stardiperesse läheb 3-4 mee-suiraraami(ilma mesilasteta) ja noori mesilasi ca 15 lahtise haudme kärjelt. Loomulikult saab sellise koguse mesilasi mitme taru pealt kokku. Kõige põhja viskan veidi muljutud piparmünti, et anda erinevatest perest võetud noormesilastele ühtne lõhn. Kas see just vajalik on, aga ega ta midagi halba ka ei tee. Tähtsaim seejuures on välistada "doonorperede" emade sattumine stardiperre. Parim viis selleks on kõigist neist peredest ema üles leida, ainult nii saab kindel olla, et kõik on OK. Ilm seda ettevõtmist ei soosi kohe üldse, aga lõpuks saab tehtud ja vaid 4-5 nõela hinnaga. Aadlivere eelised on selged, krantside puhul oleks mesinik olnud sellise ilma ja sellise tarude ümberpööramise ning möllamisega olnud nõelapadi või oleks ettevõtmine sootuks katki jäänud.
Vageldamine. See töö on mul esmakordne ja ebakindlus on suur. Saun on eelnevalt soojaks köetud, 28 kraadi, viskan leili, et õhk niiske oleks. Vagelduseks on Hiina plasstikspaatel. Väga visalt läheb, ebakindlus töö käigus ei vähene. Kas on spaatel vilets või mina oskamat/saamatu? Lõpuks on vaglad siiski tõstetud kõikesse 44 kupualgmesse. Vaid mõned üksikud vaglad said korralikult kannupõhja, aga enamus jäid ikka "kuidagimoodi". No ma ei tea, mis neist tuleb, loodan, et ehk mõned ikka vastu võetakse. Ajakulu selleks ca 40 min, no seda on ilmselgelt liiga palju!
Järgmiseks kupuraamid stardiperre. Perekese tõstsin kasvuhoonesse, sest väljas möllab korralik burgaa. See on rahutu, sagivad siia sinna. Kaane tõstmisel ripub paar kilo mesilasi kaane küljes. Raputan need kasti tagasi, aga kast "ajab üle", lendavad kõik parves ümberringi, terve kasvuhoone on neid täis. Ruttu kupuraamid sisse ja kaas peale. Mesilased on igal pool, kaane vahel ka korralik kiht. Üritan neid päästa, aga ei õnnestu. Teen südame kõvaks ja vajutan mesilaste raginal kaane korralikult kinni. Oi kui paha tunne. Tagantjärele tark olles oleks pidanud vist kasti põrutama vastu maad enne selle avamist.
Pritsin läbi võre jootmise eesmärgil mesilased ohtralt märjaks. Kordan seda tegevust veel mõnel korral. Mõne aja pärast on mesilased rahunenud ja suur punt väljalennanud mesilastest on kobardunud võrele ja põhja alla. Nii püsivad nad seal kuni järgmise õhtuni, kuni tõstan nad kõik ammperre. Rahunemisest võib järeldada, et vähemalt mõni kupp on siiski vastu võetud.
10.juuni,
ca 24 tundi kupuraamide paigutamisest stardiperre. Ammpereks valin mõni päev tagasi tulnud tugeva sülemi. Panen peale emavõre, sinna peale teisest perest võetud raske meekorpuse ja sinna peale kogu stardipere. Kuppude vastuvõtmine tundub üle ootuste edukas, mesilased katavad neid paksu massina ja ripuvad suurte kuhjadena. Ega väga täpselt ei näe, mis seal toimub, aga on selge et asi on suures piires siiski õnnestunud. Kahele poole kupuraame saavad teisest perest võetud lahtise haudme raamid ja ka 1 kärjepõhi juhuks, kui äkki tahavad ehitada. Kaas peale ja söödanõuga 0,5L lahjat siirupit, et ergutada toitmisfunktsiooni. Sellist väikest ergutussöötmist tuleb nüüd korrata mõnel järjestikusel õhtul. Jätsin selle ülesande oma 10.a. poeg Mardile, komplekteerisin veerand tunniga seljakoti ja vurr lennujaama. Tagasi olen 18. hilisõhtul. 19.juuni ongi täpselt õige aeg kupud puuridesse panna, siis selgub ka lõplik tõde õnnestumisest.
ca 24 tundi kupuraamide paigutamisest stardiperre. Ammpereks valin mõni päev tagasi tulnud tugeva sülemi. Panen peale emavõre, sinna peale teisest perest võetud raske meekorpuse ja sinna peale kogu stardipere. Kuppude vastuvõtmine tundub üle ootuste edukas, mesilased katavad neid paksu massina ja ripuvad suurte kuhjadena. Ega väga täpselt ei näe, mis seal toimub, aga on selge et asi on suures piires siiski õnnestunud. Kahele poole kupuraame saavad teisest perest võetud lahtise haudme raamid ja ka 1 kärjepõhi juhuks, kui äkki tahavad ehitada. Kaas peale ja söödanõuga 0,5L lahjat siirupit, et ergutada toitmisfunktsiooni. Sellist väikest ergutussöötmist tuleb nüüd korrata mõnel järjestikusel õhtul. Jätsin selle ülesande oma 10.a. poeg Mardile, komplekteerisin veerand tunniga seljakoti ja vurr lennujaama. Tagasi olen 18. hilisõhtul. 19.juuni ongi täpselt õige aeg kupud puuridesse panna, siis selgub ka lõplik tõde õnnestumisest.