Heiki mälestused
Minu mälestused Mardi talust algavad varasest lapsepõlvest. Siin oli (ja on) hea olla, nii palju põnevat teha ja mängida heinamaal ja lepikus, teha koos vanaisa ja vanaemaga palju tööd. Eriti kasvasin kokku vanaisaga, sageli olin tööde juures koos temaga. Kui ma veel päris asjaline ei olnud, tõstis ta mind põldu kündes hobuse selga. Kui ta õunapuude aluseid kündis, tuli hoolas olla ja aegsasti hobuse külje peale laskuda, muidu võis okstega valusasti kriipida saada, kuid hoolimata kõigist püüdlustest sain mõne suurema või väiksema kriimu enam-vähem iga kord. Hoolimata valusatest kriimustustest ronisin ikka hobuse selga, kui vanaisa lubas. Vahest ei lubanud ka, kui tema arvates hobune oli väsinud.
Vanaisa ja vanaemaga koos tegime kõiki maatöid, alustades kartulipanekust, õunapuude lõikamisest, heinateost, talvel "sulle-mullega" küttepude tegemisest jms. Iga töö ja tegemise juurde olid vanaisal omad jutud, enamasti humoorikad, kuid samas oli nendes alati ka mingi iva sees. Kõik see oli minu jaoks justkui mäng, kuid seeläbi kasvas tööharjumus, said selgeks töövõtted ja -mõtted koos väikese elutarkusega ja eluhoiakute kujundamisega. Nendega oli alati huvitav ja kuskil sisemuses oli kirjeldamatult rahulik ja õnnelik tunne.
Vanaisa ja vanaema elu oli juhitud piibli väärtustest selle parimas tähenduses. Neid väärtusi anti edasi meilegi ja usun, et me kõik mäletame seda sooja südamega ning peame sellest väga palju.
Niipalju kui mäletan, olen kõik oma sünnipäevad siin veetnud, vaid vene sõjaväes olles jäi vahele ja vist ükskord veel olin kuskil mujal (ilma põhjuseta). Ka see on minu jaoks märgilise tähendusega, sest enamasti ma ei ole selle jaoks teadlikult pingutanud, nii on lihtsalt kujunenud.
Minu mälestused Mardi talust algavad varasest lapsepõlvest. Siin oli (ja on) hea olla, nii palju põnevat teha ja mängida heinamaal ja lepikus, teha koos vanaisa ja vanaemaga palju tööd. Eriti kasvasin kokku vanaisaga, sageli olin tööde juures koos temaga. Kui ma veel päris asjaline ei olnud, tõstis ta mind põldu kündes hobuse selga. Kui ta õunapuude aluseid kündis, tuli hoolas olla ja aegsasti hobuse külje peale laskuda, muidu võis okstega valusasti kriipida saada, kuid hoolimata kõigist püüdlustest sain mõne suurema või väiksema kriimu enam-vähem iga kord. Hoolimata valusatest kriimustustest ronisin ikka hobuse selga, kui vanaisa lubas. Vahest ei lubanud ka, kui tema arvates hobune oli väsinud.
Vanaisa ja vanaemaga koos tegime kõiki maatöid, alustades kartulipanekust, õunapuude lõikamisest, heinateost, talvel "sulle-mullega" küttepude tegemisest jms. Iga töö ja tegemise juurde olid vanaisal omad jutud, enamasti humoorikad, kuid samas oli nendes alati ka mingi iva sees. Kõik see oli minu jaoks justkui mäng, kuid seeläbi kasvas tööharjumus, said selgeks töövõtted ja -mõtted koos väikese elutarkusega ja eluhoiakute kujundamisega. Nendega oli alati huvitav ja kuskil sisemuses oli kirjeldamatult rahulik ja õnnelik tunne.
Vanaisa ja vanaema elu oli juhitud piibli väärtustest selle parimas tähenduses. Neid väärtusi anti edasi meilegi ja usun, et me kõik mäletame seda sooja südamega ning peame sellest väga palju.
Niipalju kui mäletan, olen kõik oma sünnipäevad siin veetnud, vaid vene sõjaväes olles jäi vahele ja vist ükskord veel olin kuskil mujal (ilma põhjuseta). Ka see on minu jaoks märgilise tähendusega, sest enamasti ma ei ole selle jaoks teadlikult pingutanud, nii on lihtsalt kujunenud.