Killukesi Mardi talu ajaloost.
Mardi talu ostis minu vanaisa Mart Kuuskmann(sünd.1857.) Kehra mõisa omanikult kindraliproua Margareta Ulrichilt 23. apr, 1892. Koht oli siis 61 tiinune ostu-müügi lepingu järgi, kuid kahjuks 7. eriosas siiludena. Maja ümbrus hõlmas 7 ha põllumaad, karjakoplid ja heinamaad eemal. Kaugeim heinamaa asus 9 km.kaugusel Vikipalus. Suvel mindi sinna heina tegema kogu perega, kaasaarvatud lehm (oli ju nädalaks piima vaja), rääkimata hobusest, kes vedas sinna kogu vajaliku toidu ja tööriistad. Nädala lõpul tuldi koju ja esmaspäeval jälle tagasi heinale, kuni lõpuks töö valmis ja hein küünis. Mäletan lapsepõlvest isa ja tädide värvikaid jutte nende nooruspäevade heinaajast. Oli võitlust sääskede ja ussidega, rampväsimust tööst ja sumeda suveöö romantikat.
Talu ei olnud materiaalselt rikas, kuid rikas vaimult. Minu vanaisa oli austatud mees oma külas ja vallas. Kui külamehed omavahel mõnikord hakkama ei saanud, siis käidi tema käest nõu küsimas. Tal olid ka tellitud ajalehed, samuti oli ta ostnud raamatuid.
Vanaisal oli esimesest abielust 3 tütart. Peale naise surma abiellus ta uuesti. Sellest abielust Juuli Kuurbergiga sündis 2 poega ja 2 tütart. Noorim neist oli minu isa Martin-Rudolf Kuuskmann (s.1904.), tema vend oli Johannes ja õed Aliide ja Agathe. Talus oli palju tööd, ostuvõlg riigile oli jätkuvalt tasuda.
1918.a.suvel, kui pere oli Vikipalus heinal, süttis välgust elumaja. Vanaema oli üksi kodus ja päästa ei suutnud midagi.Lisaks sellele õnnetusele suri vanaisa sama aasta novembris.Talu jäi pidama vanaema oma alaealiste lastega. Minu isa oli siis 12.a ja onu 14.a., nemad olid siis talu meespere, kelle hooleks jäi põllutöö. Elu oli ränk juba noorusest, kuid ilus siiski nagu isa toonitas.Üle kõige armastas ta oma kodukohta Mardi talu. Vahepeal oli ju saanud Eestist vaba iseseisev riik, mille hilisemat kadumist ta kui vaba talupoeg vabal maal väga raskesti üle elas. Meile, lastele,ütles ta tihti: “Küll see vene karu siit ükskord kaob“. Selles lootuses ja ootuses ta elas, sisendades seda meilegi. Suur tänu talle selle eest, et ta ei kasvatanud meid pimeduses kodumaa ajaloos.
Tööd jätkus kogu perele, kuid selle kõrvalt tegeleti ka oma hobidega. Lugemist harrastasid kõik. Lisaks sellele tädi Agathe luuletas, peamiselt küll lauasahtlisse, sest oma tundeid ei soovinud ta avalikult eksponeerida. Tal oli kätt ja ilumeelt tegelemaks koduümbruse kaunistamisega, palju on temast säilinud tänasekski. Tädi Aliide kudus telgedel imeilusaid ja korrektseid ülikonna- ja palituriideid,vaipu jne. Isa õppis klaverit ja pasunat mängima. Oli paaril korral ka Kehra rahvamajas esinenud ning vabriku katuselt ülestõusmispühade ajal äratuslaulu mänginud. Onu Johannes (Juku) toimetas omal muhedal moel majapidamises, puistates mõnusaid repliike.
1936.a.isa abiellus Ella Aabnega. Talu jagati vend Johannesega kaheks. Isa õed Agathe ja Aliide said praeguse aja mõistes kompensatsiooni. Aliide abiellus. Agathe jäi vallaliseks ja oli abiks Johannesel talupidamisel, kes ka otsustas vallalisuspõlve kasuks. Elati rahulikult tööd tehes ja vabast ajast rõõmu tundes. Sageli võeti külalisi vastu, tutvusring oli lai ja vaimset laadi. Ka Ants Laikmaa õde oli meil suvitamas olnud ja Laikmaa ise oli olnud huvitatud meie talu maalimisest, kuid elu viis ta eemale.
Mina sündisin isal-emal esimese lapsena veel Eesti Vabariigis, samuti mu vanem vend. Kokku on meid viis last, kaks õde ja kolm venda.
Ja siis tuli sõda, rasked sõjajärgsed aastad, taludele määratud suured viljanormid, mida täita ei suudetud ja mille tagajärjeks oli sundkollektiviseerimine. Isa elas seda raskelt üle. Meile ütles: “Õppige, õppige ja põgenege linna!“ Nii me läksimegi. Rajasime oma kodud ja pered. Eesti taasiseseisvumisel oli juba isa vana, et alustada talupidamist. Saades maa eest kompensatsiooni andis ta talu südame minu pojale Heikile, kes lõpetas EPA agronoomina. Agronoomina ta praegu ei tööta, kuid kasutab oma õpitud teadmisi oma praeguses töös ja viib elu edasi Mardi talus ja meil on sellega sünnikodu alles.
Meie lähimaks naabriks oli Allika talu, mis oma eksisteerimise lõpetas eelmise sajandi 20-ndate alguses. Talu müüdi peremehe poolt Andeveile. Talus oli sulaseks olnud vana soldat, kes oli teeninud vene kroonus 25 aastat. Ta olevat heitnud silma minu vanaisa tütrele esimesest abielust. Vanaisale muidugi ei meeldinud see romantiline suhe.
Allika taluperemees oli olnud ka kirglik jahimees. Isa poisikesepõlve mälestuste järgi peeti koeri ennem jahti näljas ja nende ulgumine kostnud üle küla, sealhulgas ka Ed.Vilde jahikoerad, kes olid hoida sõbra juures talus.
Meie ja Mihkli talu maade vahele jäi kitsa ribana neli väikest majapidamist peenramaaga. Allika talu endisel kohal elas Kitse-Leena, kes elatas end kitsedest. Kuidas ta sinna oli sattunud, ei tea.Võib-olla oli ta endise talu teenijarahvaist. Peale tema surma elas seal Maria Svirbatovitš, hiljem Sivi perekond. Järgmine elamine kuulus ka üksikule vanainimesele, keda hüüti Triinuks. 20-ndate aastate keskpaiku ostis või ehitas sinna kõrvale maja pensionipõlvepidav raudteeametnik. Meie kutsusime teda Kulli-onuks. Peale teda valdas seda elamist Enn Vaikmaa. Praegu elab seal mälumängur Rein Laumets. Selle rea lõpetas meie talu maadele ehitatud väike majake, see oli vanaisa poolt oma kunagisele kauaaegsele teenijale tänutäheks antud. Hiljem elas seal minu tädi, sõjaajal ingerlased. Minu tädipoeg ehitas amortiseerunud maja asemele 1960-ndail uue maja. Praegu elab seal tema lesk Olga Kuldvee.
Rael Kruusalu, 2011. okt.
Mardi talu ostis minu vanaisa Mart Kuuskmann(sünd.1857.) Kehra mõisa omanikult kindraliproua Margareta Ulrichilt 23. apr, 1892. Koht oli siis 61 tiinune ostu-müügi lepingu järgi, kuid kahjuks 7. eriosas siiludena. Maja ümbrus hõlmas 7 ha põllumaad, karjakoplid ja heinamaad eemal. Kaugeim heinamaa asus 9 km.kaugusel Vikipalus. Suvel mindi sinna heina tegema kogu perega, kaasaarvatud lehm (oli ju nädalaks piima vaja), rääkimata hobusest, kes vedas sinna kogu vajaliku toidu ja tööriistad. Nädala lõpul tuldi koju ja esmaspäeval jälle tagasi heinale, kuni lõpuks töö valmis ja hein küünis. Mäletan lapsepõlvest isa ja tädide värvikaid jutte nende nooruspäevade heinaajast. Oli võitlust sääskede ja ussidega, rampväsimust tööst ja sumeda suveöö romantikat.
Talu ei olnud materiaalselt rikas, kuid rikas vaimult. Minu vanaisa oli austatud mees oma külas ja vallas. Kui külamehed omavahel mõnikord hakkama ei saanud, siis käidi tema käest nõu küsimas. Tal olid ka tellitud ajalehed, samuti oli ta ostnud raamatuid.
Vanaisal oli esimesest abielust 3 tütart. Peale naise surma abiellus ta uuesti. Sellest abielust Juuli Kuurbergiga sündis 2 poega ja 2 tütart. Noorim neist oli minu isa Martin-Rudolf Kuuskmann (s.1904.), tema vend oli Johannes ja õed Aliide ja Agathe. Talus oli palju tööd, ostuvõlg riigile oli jätkuvalt tasuda.
1918.a.suvel, kui pere oli Vikipalus heinal, süttis välgust elumaja. Vanaema oli üksi kodus ja päästa ei suutnud midagi.Lisaks sellele õnnetusele suri vanaisa sama aasta novembris.Talu jäi pidama vanaema oma alaealiste lastega. Minu isa oli siis 12.a ja onu 14.a., nemad olid siis talu meespere, kelle hooleks jäi põllutöö. Elu oli ränk juba noorusest, kuid ilus siiski nagu isa toonitas.Üle kõige armastas ta oma kodukohta Mardi talu. Vahepeal oli ju saanud Eestist vaba iseseisev riik, mille hilisemat kadumist ta kui vaba talupoeg vabal maal väga raskesti üle elas. Meile, lastele,ütles ta tihti: “Küll see vene karu siit ükskord kaob“. Selles lootuses ja ootuses ta elas, sisendades seda meilegi. Suur tänu talle selle eest, et ta ei kasvatanud meid pimeduses kodumaa ajaloos.
Tööd jätkus kogu perele, kuid selle kõrvalt tegeleti ka oma hobidega. Lugemist harrastasid kõik. Lisaks sellele tädi Agathe luuletas, peamiselt küll lauasahtlisse, sest oma tundeid ei soovinud ta avalikult eksponeerida. Tal oli kätt ja ilumeelt tegelemaks koduümbruse kaunistamisega, palju on temast säilinud tänasekski. Tädi Aliide kudus telgedel imeilusaid ja korrektseid ülikonna- ja palituriideid,vaipu jne. Isa õppis klaverit ja pasunat mängima. Oli paaril korral ka Kehra rahvamajas esinenud ning vabriku katuselt ülestõusmispühade ajal äratuslaulu mänginud. Onu Johannes (Juku) toimetas omal muhedal moel majapidamises, puistates mõnusaid repliike.
1936.a.isa abiellus Ella Aabnega. Talu jagati vend Johannesega kaheks. Isa õed Agathe ja Aliide said praeguse aja mõistes kompensatsiooni. Aliide abiellus. Agathe jäi vallaliseks ja oli abiks Johannesel talupidamisel, kes ka otsustas vallalisuspõlve kasuks. Elati rahulikult tööd tehes ja vabast ajast rõõmu tundes. Sageli võeti külalisi vastu, tutvusring oli lai ja vaimset laadi. Ka Ants Laikmaa õde oli meil suvitamas olnud ja Laikmaa ise oli olnud huvitatud meie talu maalimisest, kuid elu viis ta eemale.
Mina sündisin isal-emal esimese lapsena veel Eesti Vabariigis, samuti mu vanem vend. Kokku on meid viis last, kaks õde ja kolm venda.
Ja siis tuli sõda, rasked sõjajärgsed aastad, taludele määratud suured viljanormid, mida täita ei suudetud ja mille tagajärjeks oli sundkollektiviseerimine. Isa elas seda raskelt üle. Meile ütles: “Õppige, õppige ja põgenege linna!“ Nii me läksimegi. Rajasime oma kodud ja pered. Eesti taasiseseisvumisel oli juba isa vana, et alustada talupidamist. Saades maa eest kompensatsiooni andis ta talu südame minu pojale Heikile, kes lõpetas EPA agronoomina. Agronoomina ta praegu ei tööta, kuid kasutab oma õpitud teadmisi oma praeguses töös ja viib elu edasi Mardi talus ja meil on sellega sünnikodu alles.
Meie lähimaks naabriks oli Allika talu, mis oma eksisteerimise lõpetas eelmise sajandi 20-ndate alguses. Talu müüdi peremehe poolt Andeveile. Talus oli sulaseks olnud vana soldat, kes oli teeninud vene kroonus 25 aastat. Ta olevat heitnud silma minu vanaisa tütrele esimesest abielust. Vanaisale muidugi ei meeldinud see romantiline suhe.
Allika taluperemees oli olnud ka kirglik jahimees. Isa poisikesepõlve mälestuste järgi peeti koeri ennem jahti näljas ja nende ulgumine kostnud üle küla, sealhulgas ka Ed.Vilde jahikoerad, kes olid hoida sõbra juures talus.
Meie ja Mihkli talu maade vahele jäi kitsa ribana neli väikest majapidamist peenramaaga. Allika talu endisel kohal elas Kitse-Leena, kes elatas end kitsedest. Kuidas ta sinna oli sattunud, ei tea.Võib-olla oli ta endise talu teenijarahvaist. Peale tema surma elas seal Maria Svirbatovitš, hiljem Sivi perekond. Järgmine elamine kuulus ka üksikule vanainimesele, keda hüüti Triinuks. 20-ndate aastate keskpaiku ostis või ehitas sinna kõrvale maja pensionipõlvepidav raudteeametnik. Meie kutsusime teda Kulli-onuks. Peale teda valdas seda elamist Enn Vaikmaa. Praegu elab seal mälumängur Rein Laumets. Selle rea lõpetas meie talu maadele ehitatud väike majake, see oli vanaisa poolt oma kunagisele kauaaegsele teenijale tänutäheks antud. Hiljem elas seal minu tädi, sõjaajal ingerlased. Minu tädipoeg ehitas amortiseerunud maja asemele 1960-ndail uue maja. Praegu elab seal tema lesk Olga Kuldvee.
Rael Kruusalu, 2011. okt.